Kosmoses on külm
Päike surmab. Tapjaid kiiri läbi päästab atmosfäär.
Kiired kaovad ookeani. Suplen seal ja haigeks jään.
Aeg on minna, ela hästi, vägistatud Maa.
Stardin üles vaakumisse hinge vaakuma.
Väljas kosmoses on külm.
Külmub keha, külmub hing surema.
Häid planeete on veel küll,
aga nendele mind ei oodata.
Maa mind hoiab, Maa mind toidab, annab kõike tasuta.
Söön ta paljaks, pumpan tühjaks, kontideni kasutan.
Rebin lahti juured mullast, sõidan taevasse.
Hõbedases tähelaevas vastu surmale.
Väljas kosmoses on külm.
Külmub keha, külmub hing surema.
Surm on lõplik, surm on julm.
Pole mõtet kevadet oodata
Väljas kosmoses on külm.
Seal ei saagi iial soe olema.
Minu koht ei ole seal.
Seal ei saagi meie koht olema.