Hundi Süda Sees

Kas on kangeim kivist süda
või on tunne kodust kindlam,
seal kus õed ja vennad laulvad,
ära tõmbab ikke sinna.

Mäletan paari silmi
jälgimas mind kesköö eel,
keegi kutsus mind, keegi minu oma,
kelle moodi muutund meel.

Kas mul tõesti hundi süda sees?!

Lase, vend, mul ära minna,
mul ei ole sinu meelt,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!
Tuul see ulub minu nime,
üksildus on kaaslaseks,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!

Tunded põletan ma tuhaks,
nelja kaarde tuultesse,
seljalt lükkan sakste rooja,
ära lähen laantesse!

Kuid jätan teile oma südame,
kuhu noaga kraapisin nime,
see mäletab mind, see mäletab teid,
et truuks jäin endale.

Kas mul tõesti hundi süda sees?!

Lase, õde, mul ära minna,
mul ei ole sinu meelt,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!
Tuul see ulub minu nime,
üksildus on kaaslaseks,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!