Terast mis hangund me hinge
Hangusid me silmadesse,
hangusid me südamesse,
hangusid me hingedesse!
Ajasid meid roika otsa,
rebisid me liha lahti,
me veri tardus sinu peal!
Kurja hundi kuulutaja,
sõjasõna paisutaja,
haavatud ülluse võimustaja!
Kiskusid me rinna lahti,
tõrvakarva südame,
hangusid meil sisse seal!
Tõid meile viha!
Tõid meile verd!
Tõid meile vale tule,
ängistatud pimeduse,
vale nime, võõra vere!
Suurte tuule keerises
kajavad me teraskarjed
läbi ülluse ja piinade.
Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad -
sind lõi lihtne sepamees.
Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.
Refr:
Terast mis hangund me hinge!
Päästsid meie viha lahti,
lõppematu vihkamise,
hangusid me lihasse!
Raev mis kostub siiani,
tardumatu meie veri,
hangusid me kätesse!
Aga ükskord algab aega,
kus kõik pirrud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama!
Küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma!
Refr.